Kiri | Arsti inimlikust suhtumisest

Oleme tihti selles tõttavas maailmas  üksinda oma murede ja hädadega ja mis ennekõike tervisega seotud. Tihti on meile esmalt tühisena tunduv tervisehäda hiljem osutunud tõsiseks mureks ja ravi nõuab aega ja pühendunud tohtrite abi. Ei hakka siinjuures kokku lugema enda isiklikke  kokkupuuteid haiguste ja neid ravivate arstidega ja seda mitte sellepärast, et oleksin sellel teekonnal kohanud ükskõiksust ja pinnapealsust, pigem olen kogenud ja saanud ikka hoole, armastuse ja pühendumisega antud arstiabi.

Oleme ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias aina enam ja enam kohanud kriitikat ja pahameelt meie tervishoiu süsteemi ja meditsiinitöötajate aadressil ja kahjuks on need kaeblemised ulatuslikud ja tükati lausa kohatus vormis esitatud. Mina sellega nõus ei ole. Olen oma pika elu jooksul olnud mitmel korral surmaga silmitsi ja arstid on mind alati aidanud tagasi teispoolsusest. Aga  mitte sellest ei soovi ma  kirjutada, vaid ühest lihtsast visiidist ortopeedi jutule, kuhu mul perearstiga kohtumisel soovitati minna.