Mart Soidro | Üks kuningas oli kord maata

Artur Talviku mittekandideerimine Vabaerakonna esimeheks ja päev pärast kongressi väljaastumine valimiskünnist ületada üritavast erakonnast tekitas üksjagu elevust. Pealtnäha on ta ju lihtsakoeline mees, pealegi aeglase jutuga. Ärritub siis, kui asi kuumaks läheb (ma ei pea silmas „Detsembrikuumust”, 2008) ega „ei peida küünalt vaka alla ja laseb selle laulu valla” (Jüri Üdi „Suveteater”, 1978).

Artur Talvik on juba aastaid olnud pinnuks silmas ja oraks tagumikus pehme istmikuga tegelastele. Nimetagem neid torgituks saajaid hellitavalt väljakujunenud maailmavaatega inimesteks ehk parteilasteks. Talviku kohmaka ja tihti laialivalguva lausekasutuse puhul on oponentidel kerge kinni haarata kiilaspäise kogukondade edendaja sarvist. Ja vabatahtliku vetelpäästja üle nalja heita.