Juhtkiri | Korruptsioon Tallinnas torgib valusalt

Tallinna korruptsiooniga on samasugune lugu nagu klaastaaraga liivakastis. Kui laste mänguväljakult hakataks ühel päeval klaasikilde leidma, siis küllap nõuaksid paljud lapsevanemad, et seal vahetataks liiv välja. Samuti soovitaks paremat valvet, et mängualale ei satuks taarat loopivad noortekambad. Kui aga selleks poleks võimalusi, võiks leppida sellegagi, kui liiv sõelutakse korralikult läbi ja väljakule pannakse sildid, mis keelavad teatud vanusepiiri ületanutel mängukonstruktsioonidel turnida.

Halvim, mida ohtliku mänguväljaku omanik saab teha, on lapsevanemate kaebusi tuimalt ignoreerida, kuni selle maine on juba nii madal, et keegi ei too enam oma lapsi sinna. Linnavõim on juba kaua aega teinud näo, et iga uus avalikkuse ette jõudnud korruptsioonijuhtum on erandlik, olgugi et keegi ei usu enam, et liivakastist leitud järjekordne kild on sattunud sinna kogemata. Sõle spordikeskuse juht Toomas Ristlaan, keda kahtlustatakse altkäemaksu võtmises, et spordiklubi saaks vastutasuks paremaid treeninguaegu, võib kümneid tuhandeid linna raha tuuri pannud linnaametnikust korruptandi kõrval osutuda väikseks killukeseks. Ent seegi lõikab teravalt.