Tiit Kuresilma | Miks me kidume

Väga vanasti, miljardeid aastaid, elas inimese eellane meres, ja oli lõpuks kala nägu ja tegu. Siis, 375 miljonit aastat tagasi jäi mõni kala lombis kuivale ja üritas uimede najal edasi ukerdada. Sel ajal elas maismaal kasvavate sõnajalgade vahel puude varjus hulgaliselt hiidputukaid. Seega oli midagi ampsata küll. Üks kala, Titaalik nimi, oli omale kiilide järgi õhku hüpates toekad uimed arendanud, et teha kaldal „kätekõverdusi“. Ta oli röövloom nagu enamalt jaolt meiegi. Rohusööjad tekkisid hiljem.

Siis läks jälle palju aastaid mööda, kui pikalt ja ülbelt valitsesid saurused. Kuni taevaisa 65 miljonit aastat tagasi asteroidiga maa pihta Kariibi mere piirkonda niimoodi virutas, et tolmas. Taevas tumenes, metsad põlesid maha ja kliima lühiajaline tuksi keeramine tappis saurused. Siit peale julgesid ka meie hiiresuurused imetajatest esivanemad põõsajuure alt välja tulla. Nad hakkasid ahvideks ja siis lõpuks küttideks-korilateks. Nii elati rõõmsalt jälle mõni miljon aastat.