Tiina Saar-Veelmaa | 28 puhkusepäeva on liiga vähe

Hiljuti sõnastas psühhiaater Anne Kleinberg Terviseuudistele õpiedu saladuse:  „Kui tahad, et lapse sooritused oleksid edukad, pead õpetama ta ka lõdvestuma ja puhkama.“ Seesama kuldne reegel kehtib täiskasvanutegi puhul. Mulle tulevad nõustamisele sageli inimesed, kes on oma valdkonnas hinnatud asjatundjad, aga neid vaevab ülekoormus või tüdimus. Töö, ükskõik kui põnev ja vastutusrikas, eeldab meilt kohusetunnet, pingutust, sageli ka oma vajadustest loobumist eesmärkide nimel. Kui me pidevalt surume enda piire koomale, teeme rohkem, kui tööpäev ajaliselt mahutaks, ei pea puhkepause või unustame süüa, istume või oleme sundasendites, siis ükskord maksab see end kurjalt kätte. Läbipõlemine, tööstress ja haigused ei üllata meid üleöö, küll aga pika ja pideva väsimuse ning enesevaenuliku käitumise tagajärjel.

Laias laastus võib jagada päeva kolmeks osaks: kaheksa tundi und, kaheksa tundi tööd, kaheksa tundi tervist edendavat elustiili. Kui me sellisel viisil talitame, siis jõuame ka taastuda ega kuluta oma „maavarasid“ ära. Tegelikkus on aga see, et tööd või töömuresid võetakse koju kaasa, tehakse asju veel unetundide arvelt või kui ei tehtagi, siis võib unekvaliteet ülepinge tõttu olla häiritud. Mida rohkem oleme end üle võlli kulutanud, seda rohkem vajame hedonistlikke naudinguid – reise, head sööki, sõpradega pidutsemist, meelelahutust, mõnuaineid, et end korrakski välja lülitada. Sageli võib sellest saada omaette lõks, kus vaba aeg mitte ei aita meil välja puhata, vaid süvendab väsimust veelgi. Varem või hiljem lõpeb see stressi, läbipõlemise või depressiooniga.