Moefotograaf Toomas Volkmann: „Inimesed ei taju tänapäeval enam erinevaid kümnendeid, sest moepööris on läinud kiireks. Eriti 2000ndail.”

Moefotograaf, kelle garderoobikapis puuduvad lõhkiseks disainitud teksased ning paabulinnu sabatoonides küütlevad pintsakud. Mees, kes on tark nagu kurat ja võib hea tahtmise korral Virginia Woolfist või eri kümnendite moekunstist särava loenguga üles astuda. „Viimane edev asi, millega käisin paaril korral, oli neoonoranž särk,” tunnistab ta häbitult muiates. „See võis olla aastal 1998!” Koletult kõlav sõnapaar „neoonoranž särk” ning neutraaltoone eelistav Volkmann kokku ei passi. Või siiski?

Toomas pole see persoon, kes pisikese poisina kuuri taga salaja värsket Silueti numbrit kui õhku sisse ahmis või salaja õmbluskurustel käis. Kaugel sellest – kui Toomas verisulis noorukina ülikooli arstiteaduskonda sisse astuma läks, polnud ta kindel, kas temast saab psühhiaater või sisehaiguste tohter. Kindlasti mitte kirurg. Kui ta aga kolm aastat hiljem sättis sammud hoopis lavakunstikooli, oli ta kindel, et temast saab näitleja. „Mul oli toona tunne, et kõik on võimalik,” kõneleb Toomas.