„Roman ütles meie viimasel kohtumisel: „Sina siit enam edasi ei saa. Ma lähen nüüd üksi edasi.““

„Minu viimaseks kohtumiseks Romaniga jääb päev peaaegu täpselt kuu tagasi, kui ta sõitis Soome arstide juurde ja me saime sadamas kokku,“ ütleb vabakutseline näitleja ja lavastaja Üllar Saaremäe, kelle sõprus Romaniga kestis 30 aastat. „Aastal 1988 astusin ma teatrikooli ja Roman käis külalisõppejõuna tunde andmas.“ Esimest korda nägi Saaremäe Romani aga veel koolipoisina 1986. aastal Jõhvi kultuuripalee laval Cyrano de Bergeracina. „See oli minu jaoks täielik vapustus!“

Nüüd Roman helistas, et tule, räägime juttu, jätkab Üllar. „Tema silmades säras veel väike lootusekiir. Kuigi kogu meie vestlust kandis tema poolt see mõte, et me vist enam ei kohtu. Ja siis ta mõtiskleski oma elu üle, et millest selline needus talle peale on pandud. Kas sellest,  et mingisugune elurõõm on kadunud ja mingisugune pime viha on tema sisse tulnud? Et see on talle nüüd selle asja kaela toonud. Sellist rasket teemat ta seal sadamas minuga arutas.“