Kajar Kase | Leinast. Isikliku näite põhjal

Tänavu septembris sai aasta mööda sellest, kui ma ühe nädala jooksul kaotasin oma lapse ja venna. Õigupoolest ei kaotanud ma neid kuhugi, nad surid. Ei tule kunagi tagasi. Mu senises elus polnud eriti põhjust mõelda, et niisuguses eas nagu 35 aastat või null päeva võib keegi üldse ära surra. Seda lihtsalt polnud minu lähedal praktiliselt juhtunud. Kuni möödunud aasta 10. ja 18. septembrini, mil nii juhtus.

Peab tunnistama, et seetõttu on viimane aasta minu jaoks olnud uskumatult raske ja vastik. Panen siia natuke kirja, kuidas selle kõigega toime tulemine oli, ehk on kellelegi kunagi abiks.