Juhtkiri | Terrorismi vastu kindlalt edasi
Kuigi Eesti on koos teiste Euroopa Liidu riikidega valmis Lissaboni leppe solidaarsusklausli alusel Prantsusmaale abi andma, ei tea me veel, milline saab Eesti panus ISISe-vastases võitluses olema. Alles see oli, kui enne Ida-Euroopa riikide ELi ja NATOsse pääsemist teravmeelitses president Chirac kõrgilt, et Eesti jättis "kasutamata hea võimaluse olla vait". Riigipea pahameele põhjustas endise idabloki "lapsik" ja "ohtlik" toetus USA Iraagi poliitikale. Kuid ajad muutuvad ning pärast Pariisi terrorirünnakuid on prantslaste toonane patsifism muutunud ning nüüd vajatakse kõigi ELi liikmete, sealhulgas uute liikmesriikide tuge terrorismile vastu astumiseks. Kuid Prantsusmaa praegused kättemaksurünnakud ei lõpeta Süüria konflikti ega juuri välja terrorismi, see on pigem mainekujunduslik ettevõtmine.
Nii pole taevas kavandatava ühistegevuse kohal sugugi pilvitu, kui Poola uus välisminister soovitab Euroopasse põgenenud süürlastest moodustada sõjaväe ja saata see Euroopa riikide vägede asemel Süüria vabaduse eest võitlema. Et ka Eesti kaitseminister Hannes Hanso on öelnud, et Eesti ei kibele Süüriasse sõdima minna, siis milles meie abi seisneks? Kuid enne sellele küsimusele vastamist on vaja paika panna, millised on Eesti eesmärgid terrorismivastases võitluses, kui palju oleme selleks valmis kulutama ning kas selleks piisab üksnes valitsuse otsusest või peaks eelnema ka laiem ühiskondlik diskussioon, et välistada oluliste vabaduste võimalikku piiramist.