"Iga kord, kui kuulen kodus koputust, hüüan: näed, pojake, jõudsingi sind ära oodata!"

Kakskümmend neli aastat tagasi teadmata kadunuks jäänud poja ema räägib, kuidas hakkama saada, kui lootus ühtaegu nii piinab kui ka aitab elada. 

"Poeg on nüüd nelikümmend viis. Huvitav, misuke ta küll välja näeb?" mõtiskleb ema.