Juhtkiri | Miljoni vaese jõulud uuel põhjamaal
Jõulud pole mitte üksnes meeldiv kingisaamise aeg – need, kel südant ja võimalusi rohkem, saavad endas hea tunde tekitada ka teisi aidates. Kes ostab sööki toidupangale, kes annetab raha jõulutunnelile diagnostikaseadmete ostmiseks. Enne pühi puhkenud avalik arveteklaarimine selle üle, kas osa toidupanga annetustest läheb enne abivajajaile jagamist vasakule, näitab, et pühadevorstil on kaks otsa. Ühelt poolt rõõmustavad kaupmehed rekordilise läbimüügi üle, teisalt oleme – nagu Kivisildnik kujundlikult kordab – ikkagi miljoni vaese maa. Meie mediaanpalga - 733 eurot miinus maksud – puhul ei saa jääda kahtlust, et saba toidupanga ukse taga pole mitte lühike. Peaasi, et hõlpsalt saadavad pakid ei kultiveeriks õpitud abitust ega muutuks elustiiliks.
Ka jõulutunneli kampaania naha- ja eesnäärmevähi liikuva diagnostikaseadme ostmiseks juhib tähelepanu mitte niivõrd sellele, et inimesed peaksid õigel ajal tervisekontrollis käima, vaid hoopis asjaolule, et arsti juurde pole tegelikult võimalik pääseda. Kui suurhaigla digiregistratuur ütleb kõigi nahaarstide kohta, et “järgmise 180 päeva jooksul ei ole sellel arstil rohkem vabu aegu”, siis kas ühest diagnostikabussist saab võluvits, mis rahustab kõik jõulutunneliga ärevusse inimesed, kes muretsevad oma sünnimärkide pärast? Praegu mõjuvad üldrahvalikud korjandused elementaarsete meditsiiniseadmete ostmiseks pigem etteheitena riigi tegematajätmistele.