Urmas Hännile | Viru veri ikkagi väriseb ehk miks nad vait olid

Väidetavalt aastaid sõnas ja teos naiskolleege kimbutanud ning nende väärikust jalge alla tallanud rahvusooper Estonia peadirektor Aivar Mäe pihta veel ühte kivi virutada oleks kurjast. Liiati ei kõlba see kusagile: selle üle, kas keegi on milleski süüdi, otsustab Eesti vabariigis kohus. Küll on hämmastav, et rõhuv enamik oletatavatest ahistatutest on suutnud pikka aega kiusamise kiuste oma tööd edasi teha ega ole teatrijuhi kombetut käitumist varem avalikkuse ette toonud.

Kui uskuda perioodikat - aga millal on mõni seitung enne luiskelugusid levitanud - , pärinevad Mäe varasemad riivatused suisa aastate tagant. Seega on liiga tehtutel olnud aega südant kergendada maa ja ilm, ent võta näpust: hulk aastaid on alandatutel olnud suud vett täis. Ometi, kui pöörata pilk eesti kirjandusklassikale, on Anton Hansen Tammsaare näitemängus „Kuningal on külm“ väitnud läbi kuninga suu: „Narride ja naiste suud ei suuda kuningadki sulgeda.“ Vastiku mälestuse taaga vaikides kandmine on seda seletamatum, et rahvatarkuski tõdeb, et „mure võtab une, hale võtab ilu“.