Kuidas Oskar Luts sattus relvastatud inimröövikatse tunnistajaks

Rainer Kerge, 11. juuli 2020

„Kirjanikke on läbi sajandite kinni pandud ja tavaliselt ikka terava keele pärast, selle eest, mis nad on kirjutanud,“ arutleb kirjandusteadlane Tiit Hennoste. Täpsustades eesti kirjanike kohta: „Neid kuradisi on istunud vangis igal pool ja palju, aga koondpilt on väga igav – muid asju peale poliitiliste sündmuste on ülivähe. Kirjanik tundub olevat üsna korralik olend.“

Pättkirjanikke – vähemalt neid, kelle nimetamist kirjanikuks koguni gümnaasiumiõpikus suudavad taluda ka printsipiaalseimad pedagoogid – eesti kirjandusest eriti ei leia. Vangileiba, jumal paraku, on maitsenud paljud, aga valdavalt oma meelsuse, parajasti käibel võimule vastakate vaadete eest. Nojah, eks need, kellele maitseb naps keskmisest pisut enam, satu ikka vahel sekeldustesse, teinekord tuleb neil vastata ka korravalvuri ebamugavatele küsimustele, aga mis eriala inimestega seda ei juhtuks.

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?