VERESAUN TARTU VANGLAS: eestlasi tapsid suuremalt jaolt eestlased ise

Tartu vangla massimõrv 1941. aasta 8.–9. juulil on üks osa üle kogu Eesti toimunud kommunistide inimsusevastastest kuritegudest – massilistest vangistamistest, mõrvamistest, küüditamistest, põletamistest ja röövimistest 1941. aasta sõjasuvel okupeeritud Eestis. Need on aegumatud sõjakuriteod, mida on võimatu unustada. Kokku tapeti valimatult 192 inimest, et nad elusalt vaenlase kätte ei satuks. Neist 20 olid naised. Tapakomandos oli venelasi vaid kaks, ülejäänud neli olid eestlased.

1941. aasta 22. juunil alanud Suur-Saksamaa ja NSV Liidu vahelises sõjas tungisid Saksa väed kiiresti edasi ja olid juuli algul jõudnud juba Põhja-Lätisse. Eesti kommunistid olid kabuhirmus ja valmistusid kiiresti Peipsi taha pagema. Mitmetes linnades Leedus, Lätis, Valgevenes ja Ukrainas korraldasid NKVD-lased enne põgenemist vanglates veresaunu, tappes kõik vangid vaatamata nende süülisusele. Selliste massimõrvade avalikuks tuleku tagajärjeks olid reeglina kohalike elanike massilised kättemaksuaktsioonid vangivõetud punaste vastu.