Manona Paris | Millal venelastest zombid said? Aga see on juba aastaid olnud neile pähe tambitud religioon

Praegu on omajagu irooniline mõelda, kuidas aastaid tagasi Moskvas elades iga kord 9. mai paraadi vaadates kogu mu keha häiret andis. Mis sest, et hiigelsuurte rakettidega koos räägiti midagi rahust ja sõja lõppemisest – kogu selle jubeduse mööda veeredes kogu maa müdises ja mu alateadvus käskis: põgene! Seitse aastat hiljem, vaadates, kuidas seesama tehnika Ukrainat hävitab, ei jää muud üle kui ohata: need märgid olid juba siis õhus. 

Nüüd siis on sõda kohal. Paljud, tõsi, ei suutnud seda uskuda. Kuid – ühendades kõiki nende aastate jooksul järjest tekkivaid punktiirjooni – kas Venemaa agressioon Ukrainas sai ikkagi tulla nii suure üllatusena? Kas me saame imestada, et riigipea Vladimir Putini režiim on üritanud viimase 20 aasta jooksul oma kodanikest lihvida kuulekaid sõdureid, ülistades religioosse pühadusega kõike, mis on seotud sõjaga? Zombistades üheülbalise massi toel Venemaa pühaks sõjamaaks, kuulutades veteranid pühakuteks, kelle solvamine on nii peen kunst, et nad sellest vahel isegi aru ei saa – millest pole hullu, küll need saavad, kel vaja. Surudes maha iga vastuhaku, nii et keegi irvhammas juba ütles: olukord on juba nagu Põhja-Korea, ainult et värviteleviisorite ja võileibadega.