Andres Mustonen: „Üha rohkem näen, kui interpreedis ei ole vaimustust. Lähed lavale, aga vaimustust ei ole. Miks sa ronid siis sinna lavale? Istu saunas. Seal on ka lava.“ 

„Ma kogu aeg loon enda sees, oma vaimus uusi asju, uusi arusaamisi, veel avastamata tunnetusi ning see kestab niikaua, kui jagub pühendumust ja vaimustust,“ arutleb vanamuusikaansambli Hortus Musicus hing ja vaim Andres Mustonen, kel on vaimustust kümne looja eest. Kes asutas Hortuse 50 aastat tagasi, olles siis ise ei rohkem ega vähem kui 19aastane, veel konservatooriumi tudeng.

„Mida kõike ma siis ei teinud!“ meenutab justkui kogu aeg eksalteeritud seisundis või transis viibiv Andres oma esimesi loomepalanguid. „Korraldasin häppeninge, tegelesin diksiländiga, rock'iga. Mäletan väga hästi, käisime klassiga suvelaagris, makid kaasas, ja kuulasime Led Zeppelini muusikat, mis oli vapustavalt hea. Tegin kaasa paaris ansamblis. Novaatorlik, progressiivse rock'i tunnetus oli mul tugevalt sees ja on mind kindlasti mõjutanud. Nagu ka häppeningid. Nii et kõik need erinevad valdkonnad olid otsingud tulevikku. Lame akadeemilisus pole mind kunagi huvitanud.“