Siiri Laidla | Kes või mis määrab hariduse sisu?

Kui mudilaselt küsida, kas ta tahab kooli minna, on vastuseks enamasti hõiskav „Jaa!“ Miks? „Seal saab targaks.“ Ja saadamegi oma kullatera heas usus kooli.

Kas oleme mõelnud, mis on tarkus? Millest koosneb tarkuse sisu? Hariduse sisu? Kes sätivad paika õppekava, programmid, koostavad õpikud-töövihikud, mõtlevad välja eksamiküsimused ja kirjanditeemad? Eks ikka inimesed, teistest targemad-kogenumad metoodikud ja pedagoogid, nõunikud, konsultandid, eri teadusalade spetsialistid, ilmselt ka poliitilise suuna esindajad. Kes ja kuidas määrab soovitusliku kirjanduse loetelu? Kas koostatakse õpilaste kaasabil edetabel? Lähtutakse eakate koolipapade ja -mammade eelistusest, klassikalistest tähtteostest või hoopis noorte, moodsa elukäsituse pooldajate soovidest?

Kirjandid, mida nimetati küpsuskirjandeiks, pole enam aktuaalsed. Ent siiski. Nagu nimi ütleb, pidid need näitama koolinoore vaimset küpsust. Praegused küpsuse mõõdupuud on ilmselt teised. Oluline on reaalse eluga toimetulek, iseenda väärtustamine ja suhestumine maailmaga, oma koha leidmine. Seda mu kooliajal, kinnises süsteemis, ei õpetatud. Kirjandit ei tohtinud alustada sõnaga „mina“. Kõik pidi olema „meie“. Individualism ja enesearmastus olid peaaegu et diagnoosid, taunitud omadused. Kollektivism surus peale. Kõik pidid saama ühe ja õige vastuse, nagu matemaatikas. Siinkohal meenutan tänuga oma kirjandusõpetajat, kes lubas ka isiklikke mõtteid avaldada ja õhutas isegi luuleridu kirja panema.