Juhtkiri | Parteihaigla surm

Reformierakonna otsus mitte anda 280 miljonit Tallinna haigla ehituseks lõi Eesti poliitilisel pajal kaane pealt. Jevgeni Ossinovski nimetas seda ropuks sigaduseks, Yana Toom sigaduseks ja lolluseks, Tanel Kiik tervishoiuvastaseks kuriteoks, Jüri Ratas masendavaks, Arkadi Popov kui võimalik tulevane haiglajuht oli aga šokis. Selles on Ossinovskil õigus, et otsus toimus igasuguste aruteludeta, seega väljendas tüüpilist reformierakondlikku arrogantsi.

Kui aga ajas tagasi mina, siis sai kogu asi alguse Edgar Savisaare ärplemisest, et Tallinn ehitab Eesti suurima superhaigla ja teeb korda ka linnahalli. Keskerakond vahepeal küll uuenes, kuid savisaarelik suurusihalus ei surnud ka Jüri Ratase ja Mihhail Kõlvarti parteid ja linna juhtides. Et projekt on poliitiliselt laetud, on näha juba valitud asukohast – Savisaare ajal rajatud Lasnamäe kiriku ja valijate läheduses, umbes nagu ARK rajati kunagi linnaserva võpsikusse. Gigantomaania juures ulatuvad juba nõukaaega, selle vilju aga näeme tänagi, kui sõja ootel linnaserva ehitatud Võru, Viljandi ja Keila suurhaiglad on hädas nii kehva asukoha, hoonete ülalpidamise kui ka neile funktsioonide leidmisega.