Mark Soosaar: Kihnu Virve elu suur murrang toimus alles 80. eluaastal. Siis märkasid teda nii kontserdikorraldajad kui ka meedia

„Virve laule hakati juba algusest peale pidama rahva lauludeks, sest need jõudsid inimesteni enne kui tema nimi. Paljud isegi ei teadnud, kes on nende fantastiliste lugude autor,“ püüab filmimees Mark Soosaar leida ühte Kihnu Virve iseloomulikku tahku, mis ei jätnud Virvet maha isegi hilisematel aastatel, kui ta nimi rahvalaulikuna oli juba ammuilma Kihnust üle mere mandrile iga eestlase teadvusse jõudnud.

„Ta lahkus rahulikult täna hommikul,“ sõnas Kihnu Virve lapselaps Reena Laos laupäeval Õhulehele. „Eks tal natuke oli ikka paha olla juba enne seda ka, aga tal läks üldiselt rõõmsalt ja hästi. Ta ajas juttu, rääkisime omi asju veel. Virve oli viimasel ajal palju ka oma mõtetes.“ Legendaarse rahvalauliku lapselaps tõdes nukralt, et kurvastav sündmus andis enda peatsest tulekust märku. „Eks natukene ikka näed asju ette, kui inimesel tervis halveneb ja ta vaikselt omaette hoiab. Olime valmis selleks.“ Kas Virve ütles ka ette, kuidas oleks kõige õigem temaga jumalaga jätta? „Eks ta nipet-näpet ütles ja mingeid soovitusi jagas. Eks me nüüd üritame teha selle järgi, mis ta meile rääkis. Ta tahtis ärasaatmist kodust, kirikust läbi ei tahtnud minna.“ 

1984. aastal Manijas toimunud pulmas kutsus Kihnu Virve Mark Soosaare nurga taha. „Võttis oma põuest klade ja küsis: „Mark, mul on siin mõned laulud, mida sina neist arvad?““ meenutab Soosaar. „Mis mul muud oli öelda, kui et laula. Ja sealsamas pulmas ta neist mõned ka ette kandis. Olid küll saksapärased kolme tuuri lood, aga samas oli kohe selge, kui hästi ta laulab, kui hästi ta viisi peab ja milline hääl on sel Virvel. Nagu helisev kelluke! Ei osanud esimese heas mõttes ehmatusega muud küsida, kui et kust sa need laulud leidsid, kust sa need maha kirjutasid, mille peale ta oma suurte silmadega mulle natuke etteheitvalt otsa vaatas ja ütles, et loomulikult kirjutas ta need ise.“