Karin Tammaru: Virvel oli noore tüdruku kaval pilk, väga kohal ja terane

„Kui Gerda Kordemets hakkas lavastama „Kihnu Jenkat“, sõitsime kogu trupiga Virvele Kihnu külla. Virve võttis meid kenasti vastu, laulis oma uusi laule ja rääkis lugusid oma elust,“ meenutab „Kihnu Jenkas“ Virvet kehastanud Karin Tammaru oma esimest kohtumist rahvalaulikuga.

„Tundus uskumatu, kui palju oli tema ellu mahtunud kurbust ja raskust. Aga ta ise oli seda rääkides rahulik. Mulle jääb alatiseks meelde tema pilk,“ ütleb Karin. „See oli selline noore tüdruku kaval pilk, väga kohal ja terane. Virve olekust õhkus, et ega ta ennast talutada väga taha lasta, kuigi tal oli olnud just üks väike trauma.“ Karini sõnul oli Virve isepäine, hea huumoriga ja otsekohese ütlemisega. „Selle peale võidi solvuda, aga ta ise ei pidanud seda solvamiseks.“

Veel on jäänud Karinile meelde, et Virvele meeldis kallistada, meeldis magus naps ja meeldisid üleloomulikud nähtused. Virve väitis, et on näinud ufosid. „Samas olid talle väga südamelähedased tema loomad. Kasse oli tal mitu ja tal oli oma valvurkoer ning üks väga vana hobune, keda ta hooldas. Ning mis mulle veel meelde jäi, et ta kirjutas oma laulud üles puhtaks kirjutamata, nii et seal võisid olla sees ka mõned kirjavead. Mille peale ta ütles, et jäägugi siis need sinna sodi sisse. Et kui sodi, siis sodi, ja naeris oma Virve naeru.“