MAIRE AUNASTE | Nüüd ei võeta mind tööle sellepärast, et olen liiga vana. Ja loll – sest tark ju minu eas enam tööd ei otsi!
Suure osa elust me otsime midagi. Või kedagi. Kõige tõenäolisemalt otsitakse kõige kauem iseennast. Või hingerahu. Paljud meist ei leia ei ühte ega teist.
Mäletan, kuidas pärast Viljandi Kultuurikooli lõpetamist sõitsin Tallinnasse, läksin bussijaama juures esimesse telefoniputkasse, lasin kahekopikalise mündi telefoni ja hakkasin tööd otsima. Helistasin isegi Reklaamiklubisse. Mingit aukartust ma sel hetkel Peedu Ojamaa vastu ei tundnud, sest kes mind läbi telefoni ikka nägi! Sain isegi järgmiseks päevaks kutse Raekoja platsil asunud Reklaamiklubi kontorit külastada…
Muud ma sealt muidugi ei saanud. Käisin ühe ukse tagant teise taha ja muudkui lootsin, et keegi annab mulle töö, mida ma ei oska. Paar kuud lasti mul meditsiinikoolis sekretär olla, ühes suures ehitusmaterjalide laos pidin sinise kitliga vanapapi õpetuse järgi laoseisusid üles kirjutama, nahkgalanterii kombinaadis Linda sain isegi kotitegija õpilaseks. Aga juba pool sajandit tagasi sain aru, et kui oma kätega midagi teha ei oska, siis ei paku palka sulle keegi.