MILLINE OLEKS ELU ILMA JOHANNES AAVIKUTA? Ei oleks meil mõrvu, laipu ega relvi

Esimese omaloomingulise uudissõna, „jaunis“, pakkus keelemees Johannes Aavik välja 1913. aastal, 32aastaselt. Jaunis tähendas suuremeelset, ent laiemasse keelekasutusse see sõna siiski ei juurdunud. Kokku lõi Aavik umbes 200 uut tüvisõna. Neist suur osa on unustustehõlma vajunud, aga paljudeta – näiteks nendesamade mõrva, laiba ja relvata – ei kujutaks me eesti keelt enam ettegi. Lisaks rikastas ta eesti keelt laensõnadega, taaselustas murdesõnu ning reformis grammatikat.

Ülemöödunud sajandivahetuse eesti keel oli kohmakas ja lohisev ning paljud haritud eestlased said aru, et keel vajab uuendamist, muutmist ja rikastamist, sest muidu ei ole võimalik end kultuurkeelele kohaselt selgelt ja varjundirikkalt väljendada.
Johannes Aavik lähtus uuendusi välja pakkudes kolmest põhimõttest: esiteks peab keel olema otstarbekas – rikas nii sõnavara kui ka grammatiliste kategooriate poolest –, teiseks peab keel olema ilus ning kolmandaks eriline ja omapärane.

Aavik ei toimetanud olemasolevate keeleraamide piires – tema oli visionäär, keelegeenius, kellel oli mõistlike kõrval ka päris jaubraid ideid. Keeleuuenduse kurv tuli lõpmatuseni tõmmata, nagu keeleuuendaja ise ütles. Konservatiivsemale keelerahvale Aavik ja tema ideed eriti ei meeldinud ja keeleuuendajal tuli taluda naeruvääristamist ning vastasseisu.