Johannes Aavik hindas naiseilu: mitte iga naisterahvas ei kõlba katmata ihuga vaadata, sel peaks eelkõige olema ilos, elegant keha

Sirje Presnal, 18. märts 2023

Johannes Aavik oli igapidi esteet ja otsis ilu igalt poolt – loodusest, kirjandusest, muusikast... Ka naisterahva võlud läksid talle väga korda. Tema ideaaliks oli naine, kes on võrdsel määral intellektuaalne ja kaunis. Õpetajana töötades jäid talle silma ilusad ja terased tüdrukud. Ühe oma õpilase, endast 29 aastat noorema Aleksandra Kleemanni, kosis keelemees endale naiseks. Et Aavik ise oli reibas ja nooruslik, ei tundunudki vanusevahe nii suur.

1909. aastal ilmus Noor-Eesti 3. albumis kellegi J. Randvere nimelise isiku kirjatöö pealkirjaga „Ruth“, milles autor kirjeldas enda unelmate naist ehk – nagu ta ise ütles – „ülinaist, kelle kingapaelu ta ei ole väärt lahti päästma“, naist, kes on mehega võrdselt intellektuaalne, kes oskab keeli ja kõrgemat matemaatikat. Naist, kes on andekas erinevates kunstides, suurepärase iseloomuga, vaba naistele nii omasest edevusest ja väiklasest auahnusest. Vaatamata sellele, et küpselt tark ja talendikas, on ta alles noor neiu, „vaevalt üle kahekümnenda eluaasta läve sammunud“. Paksu meekarva juuksepahmakaga, mõistagi imeilus. Ehk nagu autor ütleb: „Nooruse ja tervise lõhn näib temast välja hoovavat. See ei ole mitte rõõsk punapõskne neiu, kes midagi vesist ja sisutat on, vaid temas on midagi tahedat ja karmi, aga pehmet ja paitavat ühtlasi.“

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?