„Noor Pablo Picasso vandus, et kui Jumal säästab tema seitsmeaastase õe surmast, ei maali ta enam eales.“

Maailma ühe kuulsama kunstniku Pablo Picasso (1881–1973) silmipimestavalt ere ja edukas karjäär sai alguse tragöödiast. Kui Pablo oli 13, nakatus tema noorem õde Conchita difteeriasse. Naerusuisest tirtsust sai mõne nädalaga inimvare. Poiss anus, et Jumal Conchita päästaks. Vastutasuks lubas ta ohverdada oma kunstiande. Õekese surm tegi võimalikuks karjääri, mille jooksul valmis umbes 13 500 maali. Kuid Picasso oli ühtaegu looja ja hävitaja.

Sellal kui Conchita haigevoodis heitles, heitles Pablo südametunnistusega. Üks osa temast tahtis, et õde terveneks. Teine soovis Conchita surma, et päästa oma kunstiannet, kirjutas Arianna Huffington veebiväljaandes The Atlantic ilmunud artiklis „Picasso: looja ja hävitaja“. Pere soodustas Pablo kunstiarmastust – ka tema isa oli kunstnik ja kunstikooli õppejõud. „Kui Conchita suri, otsustas Pablo, et Jumal on nurjatu ja saatus vaenlane. Samal ajal oli ta veendunud, et just tema kahevahelolek oli võimaldanud Jumalal Conchita tappa. Tema süütunne oli kohutav – vastaspoolel oli Pablo usk, et tema võimuses on ümbritsevat maailma muuta.“ Õe surm tõi kaasa veendumuse, et talle on antud voli valida maalikunstniku tee ja oma tahet ellu viia, olgu tagajärjed millised tahes.