Juubilar Teet Kallas: „Nagu ma ise, nii ka meie põlvkond hakkab otsi kokku tõmbama ja sealjuures väga otsustavalt.“
Kahe päeva eest 80. sünnipäeva tähistanud kirjanik Teet Kallas sel kevadel asju ei paki, et suveks Laulasmaale kolida. Ei teinud ta seda enam eelmiselgi kevadel. Aastad annavad tunda ja tervis ka ei luba. Küll aga vaatab ta Õismäel kahetoalises korteris Ukraina televisiooni ja kirub Putinit sõnadega, mis trükimusta ei kannata. Mõnikord trehvab vaatama ka „Õnnet“, mille stsenarist oli 15 aastat. „Viiesajanda osani ei jõudnud, natuke jäi puudu. Kuigi olin endale andnud sõna, et kirjutan pooltuhat ja siis panen punkti. Aga väsisin enne ära.“
Nüüd ütleb ta, et pole enam jaksu ka pooleliolevat romaani lõpuni kirjutada. Kallas on nagu tavaliselt jutukas ja ega ta – vaatama paratamatusele, et on surutud nelja seina vahele, ja turjale tulnud aastatele – väga kurda. Ometi, muu jutu sees häid sõpru meenutades tunnistab kerge kurbusevarjundiga, et suurem osa neist on ta kõrvalt juba teispoolsusse kadunud.
Kui ma intervjuu pärast helistasin, olin peaaegu kindel, et oled juba Laulasmaale suvilasse kolinud.