Kaie Kõrb ja Age Oks: peame ilu taga varjama oma luumurde, kannatusi ja valu

Aasta 1994. London. Hooaja avaetendus „Luikede järv“. Tohter on valutava jalalaba tõttu vaevlevat priimabaleriini Age Oksa hoiatanud stressimõra eest. Age nutab. Ta tahab tantsida ning läheb lavale. Teise vaatuse lõpus teeb ta hüppe. Käib krõks. „Avastasin, et ei saa enam jalga maha panna,“ meenutab Age Oks, nüüdne pedagoog, hirmsat hetke. „Varbal sain seista, ent ei saanud sealt alla tulla. Jäingi varvastele.“ Ent kuidagi peab ju vaatuse lõpuks lavalt ka lahkuma. Mil moel?

„Mina olin šokiseisundis: sain üksnes tippida, mitte koreograafiat teha,“ räägib Age. „Õnneks Toomas Edur, suurepärane partner, tõstis mu õhku ja kandis mu lavalt minema.“ Age peas vasardas vaid mõte, et nüüd on jalaluumurd. „Päris murdu siiski ei olnud, mõra oli. Mõistsin aga, et jalale astuda ma ei saa, aga vaimselt ei suutnud ma alla anda. Esimesel hetkel mõtlesin, et mida saame laval ümber teha, sest jalale astuda ma ei saanud. Arutasime, et musta luige 32 fueteed saan ära teha, sest tugijalg oli korras. Tuli aga füsioterapeut, kes mind raputas ja ütles: „Saad aru, sa ei saa tantsida!”“