Kaie Kõrb ja Age Oks: peame ilu taga varjama oma luumurde, kannatusi ja valu

Aasta 1994. London. Hooaja avaetendus „Luikede järv“. Tohter on valutava jalalaba tõttu vaevlevat priimabaleriini Age Oksa hoiatanud stressimõra eest. Age nutab. Ta tahab tantsida ning läheb lavale. Teise vaatuse lõpus teeb ta hüppe. Käib krõks. „Avastasin, et ei saa enam jalga maha panna,“ meenutab Age Oks, nüüdne pedagoog, hirmsat hetke. „Varbal sain seista, ent ei saanud sealt alla tulla. Jäingi varvastele.“ Ent kuidagi peab ju vaatuse lõpuks lavalt ka lahkuma. Mil moel?

„Mina olin šokiseisundis: sain üksnes tippida, mitte koreograafiat teha,“ räägib Age. „Õnneks Toomas Edur, suurepärane partner, tõstis mu õhku ja kandis mu lavalt minema.“ Age peas vasardas vaid mõte, et nüüd on jalaluumurd. „Päris murdu siiski ei olnud, mõra oli. Mõistsin aga, et jalale astuda ma ei saa, aga vaimselt ei suutnud ma alla anda. Esimesel hetkel mõtlesin, et mida saame laval ümber teha, sest jalale astuda ma ei saanud. Arutasime, et musta luige 32 fueteed saan ära teha, sest tugijalg oli korras. Tuli aga füsioterapeut, kes mind raputas ja ütles: „Saad aru, sa ei saa tantsida!”“

Tol hetkel saabus lava taha heitunud direktor, kel oli teatada üht: „Kuidas ei saa? Ta läheb lavale tagasi! Meil ei ole mitte kedagi teist!“. „See pani mulle veel hullema vastutuse, sest saalis oli üle 1000 inimese,“ on Agel toonane meeleheide tänagi silme ees. „Kõik ootavad kolmandat vaatust. Fakt oli aga see, et ma ei saanud jätkata. Õhtu lõppes sellega, et üks meie paar oli just tulnud Austraalia turneelt. Olid kenasti kodus, mees oli võtnud paar drinki, naisel oli unerohi sees. See oli neile kohutav äratus, kui öeldi, et nad peavad kohe tulema, hüpake taksosse, kolmas vaatus ootab teid. Nii läks ka. Publik ootas 45 minutit. Järgmisel päeval olid ajalehtedes pealkirjad „Päästeti surev luik!“ ja „Kaks luike ühe hinna eest!“.“ See oli traagilise trauma järelkaja.