TEATRIARVUSTUS | Noorsooteatris esietendunud „Kasvav kuu“ on lavastus, mis puudutab hingepõhjani. Saalis istudes kipub klomp vägisi kurku...

„Usku ei ole, aga loota ju võib,“ ütleb vanglas surmanuhtluse täideviimist ootav Ed oma väikevennale Joele, kes on teda vaatama tulnud. Millest hoida kinni, millele toetuda ja mis on üleüldse veel tähtis noorele inimesele, kes on usu ja lootuse vahel vangis? Johan Elmi dramatiseeritud ja lavastatud „Kasvav kuu“ aitab sellele mõelda ja toob vaatajani tõdemuse, et vastus sellele küsimusele on tingimusteta armastus.

Lavastus põhineb mitmekordselt auhinnatud autori Sarah Crossani noorteromaanil „Moonrise“. 17aastane New Yorgis elav Joe (Joosep Uus) saab kirja oma vanemalt vennalt, kes on Texases kümme aastat vangis olnud. Teda süüdistatakse mõrvas ja kohtunik on surmanuhtluse kuupäeva lõpuks paika pannud. Kõik need aastad on Ed (Mart Müürisepp) uskunud ja lootnud, et juhtub ime, tõde tuleb päevavalgele ja süüdistus võetakse maha. Kohtusüsteemi masinavärk on aga peatamatu, see rühib omasoodu edasi.

Edi usk saab lõplikku otsust kuuldes surmava hoobi, aga lootus ei ole veel kustunud. See kitsuke aegpiir usu ja lootuse vahel on piinav. Ja kohutavalt hirmutav. Siin peenel joonel ei loe enam enda ümber ehitatud kaitsemüürid. Pole enam jäänud aega tõelise mina varjamiseks. Saabki olla vaid täienisti haavatav. Sest kui usk on otsas ja lootust vaid näpuotsatäis, ei tee hingepõhja surutud ja nüüd vennaga omavahel vesteldes valla pääsenud mälestused mitte enam valu, vaid osutuvad päästerõngaks. Hingeliseks pääserõngaks, mis aitavad üle elada paarikuulise aja, mil lõpuks puruneb ka rabe lootusekübe.