JUHTKIRI | Suure ja väikese Peetri koolid

Tees, et rikkamate perede lapsed saavad parema hariduse, peaks olema Eestis minevikku jäänud, seda enam, et kõrgkoolini (ja suuresti sealgi) on meil ju haridus tasuta, kui mõned üksikud erakoolid välja arvata. Aga tegelikult? Õhtulehe koostatud tabelitest nähtub selgelt, et mida paremaks peetav kool, seda jõukamad on sealsete laste vanemad. Ehk hariduslik ebavõrdsus pere sissetulekute järgi pole kuhugi kadunud.

Korduvalt on märgatud, et sama kihistumine jätkub ka koolis sees. Ikka selle järgi, kellel on iPhone ja kellel mingi tavaline hiinakas. Mis kellel seljas on. Mida kellegi vanemad teevad. Meenub juhtum, kuidas ühe advokaadi poeg naabrimehe ploomipuu tühjaks tegi ja kui naabrimees arvas, et nüüd on aeg tema isaga rääkida, siis nähvas: pane kõigepealt kolm tonni lauale, kui mu isaga rääkima tuled! Jääb üle veel kord nentida, et see kõik algab juba kodust. Teisisõnu – taastoodame ja kinnistame seda igal sammul ikka ja jälle. Et see peabki nii olema.

Millal see kihistumine tekkis? Kes seda enam mäletab, igatahes oli see nii juba tsaariajal. Samuti kuldsel Eesti ajal, kuid siis oli parem haridus ka suuresti tasuline. Aga kui võrrelda paljukirutud nõukaajaga, troonivad ka tänase n-ö jõukusetabeli tipus endiselt tollased eliitkoolid, ehkki Tallinna 1. keskkoolist on saanud ametlikult Gustav Adolfi gümnaasium, Tallinna 2. keskkoolist taas reaalkool ja Tallinna 7. keskkoolist inglise kolledž. Tõsi, nõukaajal rahast ja rikkusest avalikult ei räägitud, seda ei peetud heaks tooniks. Seda tähtsamad olid aga vanemate positsioon ja mõjujõud ühiskonnas.