JUHTKIRI | Surnuks vaikitud vägivald

See jutt tuleb sulle, kes sa oled võimatus olukorras – pealtnäha on kõik hästi. Ainult su hing ja võib-olla ka keha varjab sinikaid. Neid, mida ei tohiks sinu täiuslikus, jumalale pühendatud (abi)elus olla. Ja kui on, siis võib-olla on sulle öeldud, et sa pole olnud piisavalt hea. Piisavalt palvetanud. Andestanud. Ka laiemalt ühiskonnal tasub meeles pidada, et vaga pealispind võib enda all peita koletusi.

Õhtuleht avaldab ajakirjanik Laura Mallene põhjaliku uurimistöö ühest kõige varjatumast lähisuhtevägivalla liigist, mis leiab aset kohas, kus peaks valitsema absoluutne trööst ja valuvabadus. Paraku on kristlike koguduste varjus piisavalt valusaid, traagilisi ja jubedaid lugusid lähisuhtevägivallast. Kus räägitakse naise kohustusest mehe ees ja põse keeramisest ning vajadusest haigettegija eest palvetada. Kus isegi lapsepilastus on pere siseasi ja kuulub vaikusemüüri taha.

Koguduse müüride varjus olev lähisuhtevägivald on üks varjatumaid. Seda valvavad nendesamade usuühenduste eesotsas olevad inimesed, kellele on tähtsaim variserlik välisfassaad. Kellele jutlused lohutusest ja trööstist on väga valikuliselt kohandatav muinasjutt.