Sõber Tõnis Kipper meenutab Väino Uibot: ta ei leppinud kunagi enne, kui tulemus oli sedavõrd hea, et kadus piir diplomeeritud või isehakanud näitleja vahel

„Sellistel puhkudel on alati kõik sõnad otsas ja mõtted tunduvad nii mõttetuna,“ tunnistab lavastaja ja ajakirjanik Tõnis Kipper, kuuldes hea sõbra Väino Uibo lahkumisest.

„Aga. Väino, ma tahan Sind tänada. Olgugi hiljavõitu, siiski. Kohe mitme asja eest. Tänan Sind selle eest, et sa 25 aastat tagasi olid nõus tulema Saaremaale ja hakkama üles ehitama Kuressaare Linnateatrit. Et Sa seda teatrit mitu aastat juhtisid, et Sa mind sinna teatrisse tööle võtsid. Need olid keerulised, põnevad, aga väga väga ägedad aastad! Tänan Sind nende rollide ja lavastuste eest, kus oli võimalus kaasa teha. Sind tänavad kindlasti ka need kümned ja kümned Saaremaa harrastusnäitlejad, keda sa utsitasid ja suunasid ja kasvatasid ja usaldasid ja oma lavastustesse kutsusid. Sa olid meile kui kohalik lavakunstikool ja teades Sinu nõudlikkust, ei leppinud Sa kunagi enne, kui tulemus oli sedavõrd hea, et saalis istujal kadus piir diplomeeritud või isehakanud näitleja vahel. Tänan Sind nende kohtumiste, jutuajamiste ja teatrielemuste eest!“ meenutab Tõnis oma järelehüüdes.

Tõnise ja Väino viimane telefonikõne oli detsembris, kui Aste klubis pidi olema etenduse „Eesriie avaneb“ järel üks jutuajamine Väino Saaremaal olemise ja toimetamise 25. aasta puhul. „Sa olid natuke murelik, et kuidas see õhtu ikka olema saab, tervis ju... Seda õhtut sellisel kujul ei toimunudki, sest enne sattusid Sa haiglasse. Me arutasime korraldajatega ja otsustasime, et ootame ära, kuni Sa terveks saad, ja teeme siis. Ma ütlesin veel midagi taolist: ega Väino ei saa ära ka surra, kui tal on proovid pooleli. See on ainus kord, kus ma Sinus eksisin. Sa said...