JUHTKIRI | Lõukoerte Eesti: luuakse olukord, mille puhul nunnutatud lemmik kasvab omanikul üle pea ja hakkab ise karjajuhiks

„Ärge kartke, ta ei hammusta!“ See on vist üks neist lausetest, mida inimesed kõige vähem usuvad. Eks paljud meist ju teavad, kui õudne on olla, kui avalikus ruumis lahtiselt silkav koer sind nuusutama tuleb. Sel hetkel käivituvad meist paljudel ürgsed hirmud. Paraku on küllaldaselt neidki erandeid, kus seesama illikuku paljastab kihvad, et suruda need talle ohtlikuna tunduvale tegelasele kintsu, olgu see siis inimene või teine koer.

Sageli ei taibata, raatsita või vaevuta oma hoolealusele ka kõige algelisemat kuulekustreeningut teha. Selle asemel luuakse sageli hoopis olukord, mille puhul nunnutatud lemmik kasvab omanikul üle pea ja hakkab ise karjajuhiks. Koerteühiskonnas on teised reeglid kui inimestel ja nii võibki juhtuda, et kokku satub õudne kooslus liiga suurest ja võimukast koeratõust ning rumalast omanikust. Sellisest, kes arvab, et kutsa on ju ohutu kaisukaru, sest ta magab tema voodis ja sööb vaid tema taldrikust, mis tähendab penimaailmas ülemvõimu.

Lugusid ründavatest penidest võib rääkida enamik meist – kes on pidanud kaitsma oma lapsi, kes lemmikuid. Tunamullu jahmatas Eestit lugu, kus kaks suurt koera rappisid naabruses elava noore naise tema enda koduõel peaaegu surnuks. Nüüd on see saanud ennenägematu esimese astme lahendi – kopsaka kahjutasu ja vähemalt paarikuise reaalse vangikaristuse omanikule. See otsus on lubatud edasi kaevata, kuid oluline märk on maas: kohtus jääb süüdi koerte omanik ja ta peab kõige eest maksma – nii vabadusega kui ka rahaga.