Endine kolleeg Andrus Eelmäe meenutab Väino Uibot: „Väints oli inimesena särav päikesepoiss.“

„Mina tutvusin Väino Uiboga tänu oma emale ja isale, Herta Elvistele ja Lembit Eelmäele,“ meenutab näitleja Andrus Eelmäe. „Koos nad Vanemuises kõik olid ja Väints – nii teda kõik kutsusid, oli meie kodus tihe külaline. Meie vanusevahe oli küll 15 aastat, aga me sobisime omavahel.“

Kui Andrus ise Vanemuise näitlejaks sai, puutus ta Väino Uiboga kokku ka laval. Kolleegina. „Jaan Tooming lavastas Aleksis Kivi „Seitse venda“ – seal olime koos laval ja mängisime vendi,“ on tal meeles. Ses lavaloos kehastas Väino Laurit, Andrus aga Timot. Ent lavastusega „Ma langesin esimesel sõjasuvel“ oli niimoodi, et Väino sai mängida aastakese-poolteist, kuniks murdis jalaluu. Seepeale sai Andrus tema rolli endale – vangilangenud Saksa sõduri oma. Neid ilma tekstita Saksa sõdureid oli ses lavastuses tervelt kaheksa. Linnar Priimägi, saksa keele oskaja, mängis üheksandat – paari tekstireaga. Et Väino jala paranemine tahtis aega, mängis Andrus tema asemel Saksa sõdurpoissi ajani, mil menutüki lavaaeg otsa lõppes.

„Väints oli inimesena särav päikesepoiss,“ ütleb Andrus. „Ta oli sädelev isiksus, tohutult hea huumorisoonega. Üks või teine näitleja viskab ikka nalja, aga Väinol oli see eriline. Ta oli koguni nii ettevõtlik, et andis teatrinaljadest raamatu välja. Teiste seas oli nalju ka seoses minu isa Lembituga.“ Andrus lisab, et suhtles Väinoga üsnagi tihedalt, ehkki üks elas Pärnus, teine aga Saaremaal. „Viimati nägime poolteist aastat tagasi,“ sõnab Andrus. „Väints soovis väga, et mängiksin mõnes tema tükis kaasa, rääkisime neist asjadest tihti, aga kahjuks jäid need üksnes plaanideks. Aeg sai lihtsalt otsa.“