HOIDKEM KOKKU JA ÜKSTEIST! Maire Aunaste: selline inimlik soojus võtab tummaks. Eesti elus oleks seda praegu hädasti vaja

Maire Aunaste, ajakirjanik, 23. märts 2024

Need olid Tarmo Tiisleri lõpusõnad laskesuusatamise MK viimase võistluspäeva viimase võistluse teleülekandes. Sõna „kurb“ kõlas saate jooksul nii reporterite suust kui televaatajate sõnumitest palju kordi. Loeti kokku ka päevad, mis jäävad uue suusahooajani novembrikuus ja sinna on palju aega… Kuidas me selle aja üle elame, küsivad talispordifännid siiralt, kuigi enne uut lund on oodata palju. Ees on kevad ja suvi ja kõik see, mida iga eestlane pikale veniva halli aja jooksul igatseb.

Olen varemgi spordist saadavast rõõmust kirjutanud. Ma mitte ainult ei kirjuta, vaid elan kaasa, elan üle, nutan rõõmust koos võitjatega ja kurbusest koos nendega, kes näiteks tänu 0,2sekundilisele kaotusele medalist ilma jäävad.

Kristjan Ilves just sellise ajaga neljandaks jäänud kahevõistlejat viimasel võistlusel 15kilomeetrisel suusadistansil edestas, ja siis olin ma loomulikult üliõnnelik! Küll aga imestasin, et sel sporti täis päeval ei jätkunud meie spordireporteritel mitte mingit huvi Eesti kahevõistleja vastu, kes just 17. märtsil jõudis oma karjääri 11. poodiumikohale. Seda, et Kristjan nii mehiselt võitles ja võitis, oleks saanud öelda ju kasvõi samal ajal Kiievis toimunud käsipallivõistluse reportaaži ajal. Mina hoidsin Trondheimi võistlusel ärevalt silma peal telefonis, kuhu veebiportaali otseblogi lauseid tippis. Väljas oli sel päeval kuum nagu südasuvises Eestis, sest Portugali jõuab suvi kevadel…

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?