POLÜAMOORIA: kas hea vabandus abielurikkujatele või hingelist ja kehalist naudingut pakkuv suhtevorm?

Kaire Kenk, 23. märts 2024

Kas Soomes äkitselt moodsaks saanud polüamooria muutub sama popiks ka Eestis? Kas see on veidike vabamate kommetega ühiskonna poolt aktsepteeritav kooselu vorm või lihtsalt uus ettekääne lihtlabasele üleaisalöömisele?

Polüamooria on üsna uus termin, mis saavutas laiema kõlapinna 1990. aastate alguses, selgitab TLÜ lektor, kulturoloog Jaana Davidjants. „Ilmselt seletab ka kontseptsiooni uudsus, miks selle sõnaga nii vabalt ringi käiakse. Täpsemalt võttes on tegu praktikaga, kus inimestel on üksteise teadmisel ja täiel nõusolekul mitu partnerit. Polüamooria tekkis eetilise alternatiivina monogaamsetele suhetele, kus tihti salatseti ja peteti.“

Tema sõnul puudub üks kindel viis, kuidas olla polüamoorne. „Kui mõned elavad ühe partneriga ja muud suhted toimuvad väljaspool kodu – see on monogaamsetele inimestele ehk arusaadavaim variant –, siis teised elavad ühe polüamoorse perekonnana. Põhipartner ja inimestevahelised hierarhiad võivad vabalt ka puududa.“

Davidjantsi sõnul rõhutakse sellises suhtes konkreetsete reeglite asemel läbivatele väärtustele. „Üks oluline raamat „The 12 Pillars of Polyamory“ toob muu hulgas alustaladena välja aususe, suhtlemise, usalduse ja võrdsuse. Polüamooria tekkepõhjust silmas pidades on mõistetav, miks rõhutakse just aususele ja võrdsusele. Kui mõelda, kui palju inimesi on situatsiooni kaasatud ainuüksi logistilises plaanis, siis on arusaadav, miks rõhutakse suhtlemisele. Asjata pole polüamooride hulgas levinud ütlus, et neil pole seksiks aega, sest nad on liialt ametis osapooltevahelise suhtlusega,“ sõnab teadur muigega.

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?