JUHTKIRI | Süütame küünla

Ohtuleht.ee, 23. märts 2024

Kui sa süütad 25. märtsil küünla märtsiküüditamise ohvrite mälestuseks, ei pea see olema ilmtingimata leinalindiga. Kuigi see oli õrjetu, valus ja alatu löök kogu rahvale, siis ometi see ei murdnud meid. Hoolimata raskustest, oleme praegu, 75 aastat hiljem, oma riigi peremehed ja abistame neid, keda Nõukogude riigi mantlipärija ründab ja samamoodi küüditab.

Küüditamisest on pea igal suguvõsal oma lugu rääkida. Või siis teatakse vähemalt sugulasi või tuttavaid, kellele järele tuldi. Ei halastatud isegi imikutele. Kuidas küüditajaks olid vahel omad, eesti keelt rääkinud inimesed, mõned neist suisa (hilisemad) kultuuriheerosed. Kuidas tee Siberisse oli hukatuslik. Kuidas toimisid kohapeal orjamajandid. Kuidas seal ellu jäädi. Või siis mitte.

Ning kuidas kõigest hoolimata ehteestlasliku töökusega õpiti elama. Isegi armuti. Ühe pere lugu on siin nii tüüpiline kui ka erandlik: Jõgevamaa tüdruk ja Põlva poiss poleks arvatavasti muidu kokku saanudki, aga Siberisse sõitsid nad samas küüdirongis. See naine, kes küll esimest aastat juba maamullas puhkab, on öelnud pisukese magusvalusa muigega: oli see Siber mis ta oli, aga hea mehe andis.

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?