RAAMATUARVUSTUS | Heelia Sillamaa laseb piiluda kauge ja abstraktsena tunduva suunamudija töö telgitagustesse

„Mis loom see suunamudija on? Mida ta mudib? Sisulooja? Mis amet see selline on?“ Usun, et sellist küsimust, samas või sarnases sõnastuses, on endalt küsinud nii mitmedki inimesed. Ma tahaksin öelda, et me kõik, aga kõigi eest ikka rääkida ei saa. Ajakirjanik ja suunamudija (või mõjuisik või sisulooja, kuidas keegi nimetada tahab) Heelia Sillamaa on oma värskes raamatus „Filtriteta filtritest“ selle kenasti selgeks teinud ja laseb inimestel piiluda maailma, mis suurema osa inimeste jaoks jääb ilmselt kaugeks ja mõistmatuks.

Sotsiaalmeedia on miski, millest me tänapäeval ei pääse, üritagu, kuidas tahame. Kui vanasti olid sotsiaalvõrgustikud kohad, kus foorumites lämiseda ja endast lihtsalt pilte jagada, siis praegu kasutatakse seda eelnimetatute kõrval ka oma mõtete jagamiseks ja kõiksugu toodete-teenuste reklaamimiseks. Noored vaatavad väidetavalt aina vähem telekat, kuid sotsiaalmeedias veedavad nad ju kõvasti aega. Miks peaks siis keegi oma toodet suure raha eest telekas reklaamida, kui saab sihtgruppi püüda hoopiski seal, kus nad on?