Johan Randvere: „Esimest korda elus tunnen, et tervis annab endast märku. Ei taha ju uskuda, et 34 on mingi vanus.“

„Elu kasvatab meid kuidagi valepidi. Nooruses pole nagu probleemi, kõik haavad – olgu siis otseses või kaudses mõttes – paranevad väga kiiresti. Kasvad teadmisega, et kõik jamad magad lihtsalt välja. Hiljem selgub, et see oli vale teadmine,“ tõdeb Johan Randvere.

See on ka ainus kord intervjuu kestel, kui andeka Eesti pianisti ja oma põlvkonna ühe silmapaistvama muusiku muidu säravad silmad justkui korraks tõsinevad. Juba järgmisel hetkel teatab ta: „Kui su ümber on inimesed, kes sind rõõmustavad ja õnnelikuks teevad, on väga lihtne olla rõõmus. Olen lausa teadlikult püüdnud õppida olema positiivne ja näha elu helgemat poolt.“ Randveret on nimetatud päikesepoisiks. Õigustatult. Ja suurepäraseks suhtlejaks. Millise oskuse õppis ta ära ennast Itaalias täiendades.

Mul on Õhtulehes hea kolleeg, kes on sündinud Võrus ja rääkinud selle linna 1990. aastate eluolust õuduslugusid. Olgu, sa oled natuke noorem, aga pole sinu puhul midagi sellist kuulnud või lugenud. Aga eks sa istusidki juba seitsmeaastaselt rohkem klaveri kui bussijaama taga?