NOORE SÕLTLASE PIHTIMUS | „Me mõlemad saime, mis tahtsime – tema minu keha ja mina kaarte mängida.“

Mängusõltuvus ei ole paljude jaoks teema enne, kui keegi lähedastest või ise sees oled. Mina sain 18aastaseks koroona esimese laine ajal. Tollal populaarsete TikToki tantsude  ja kohvisegamiste asemel leidsin enda meelest parema meelelahutuse – panustusportaalid ja pokkeri. Arvasin, et olen ju tark noor ja saan aru, millal piir ette tuleb. Aga seda ei tulnud.

Kaardimänguga tegin tutvust juba üsna noorena. Treeninglaagrites sai kuttidega Domino küpsiste peale mängitud. Süütumates rahata mängukeskkondades läks mul ka hästi: võitsin palju, kaotasin vähe või üldse mitte midagi. Seega otsustasin, et 18 saades võiks paar korda ka raha eest proovida.

Paarist korrast sai viis, viiest kümme ja niimoodi leidsingi ennast päris sügavast august. August välja ronimine osutus aga palju raskemaks kui sinna langemine, sest iha ja vajadus järjekordse mängu järele oli suurem ja tähtsam kui miski muu minu elus.