JUHTKIRI | Laste unistused võivad olla lausa piibellikult lihtsad. Nii enesestmõistetavad, et selle peale ei oskagi tulla

„Ma sooviksin hommikuti ärgata oma kodus, kus on kõik olemas.“ Sellise unistuse pani kirja üks n-ö erikooli kasvandik. Tema kaaslastegi unistused on sarnased. Keegi unistab, et pere oleks koos ja elus läheks hästi. Kellegi unistus on aga täisealiseks saades väikevend asendusperest enda juurde elama võtta. Või siis: „Soovin, et ma saaksin oma emaga paremini läbi ja ta armastaks mind.“

Alati ei peagi erikooli sattuma, et selliselt unistada. Paraku võib (ja kahjuks rohkem kui ühel korral) kohata näiteks päevast päeva korduvat unistust, et kuskil küla peal end tavapäraselt kurjaks joonud isa käest jälle peksa ei saaks, kui ta koju tuleb. On isegi unistatud, et isa läheks jälle vangi, siis ei saaks ta kodus ema ja õdesid-vendi terroriseerida. Või et riided ei haiseks ja teised selle pärast ei narriks.

Kes on lugenud Jüri Parijõe jutte, mäletab Lehe-Sassi ja tema unistust uutest uiskudest – kuidas ta ajalehepoisina nädalast nädalasse nende jaoks viie sendi kaupa raha teenis. Või keldrikorteri väikemeest, kes unistas, et neil oleks toas päris oma jõulupuu. Vanad asjad? Paraku võib tänapäevalgi kohata unistust uutest kingadest või saabastest, millel vesi vihmaga läbi katkise talla sisse ei tuleks. Aga need on nii kättesaamatud, alati kulub raha mujale…