Suri draamanäitleja Ants Ander

Meie hulgast on lahkunud Ants Ander, poole sajandi jooksul teatrilaval ja filmides üles astunud draamanäitleja, kelle pikaaegseimaks koduteatriks oli Tartu Vanemuine.

1931.aastal Viljandimaal Taevere vallas sündinud Anderi noorus sattus aega, mil Eesti riiklikku teatriharidusse oli jäänud auk ning teatrisse satuti valdavalt teatrite juures tegutsenud stuudiote kaudu. Ants Ander lõpetas 1955. aastal Tallinna Draamateatri juures tegutsenud õppestuudio ja sai kohe järgmisest aastast tööle Rakvere teatrisse, kuhu ta jäi 1961. aastani. Seejärel avanes võimalus üle tulla Tartu Vanemuisesse, mis jäi tema koduteatriks kuni selle sajandi alguskümnendini.

 Esimesed Vanemuise-aastad olid tihedalt töörohked, kuigi tol perioodil põhiraskust kandnud lavastajate Kaarel Irdi ja Epp Kaidu lavastustes jäid Anderi kanda valdavalt kõrvalosade karakterrollid. Oodatud muudatuse tõi 1960ndate lõpp, mil Vanemuises algas hiljem teatriuuenduseks nimetatud protsess, mil oluliselt uuenesid nii režiiline mõtlemine kui näitlejaloomingu väljendusvahendid. Ants Anderil oli õnn kaasa teha teatriuuenduse mõlema juhtnime, toonaste noorlavastajate Jaan Toominga ja Evald Hermaküla esimestes lavastustes (Aasta-Mats, „Laseb käele suud anda“, lavastaja Jaan Tooming, 1969; Parun „Sina, kes sa saad kõrvakiile“, lav Evald Hermaküla, 1971). Mõlema lavastajaga jätkus viljakas koostöö paljudeks aastateks, kuid nüüdsest juba tõsiselt nõudlikes, sügavalt dramaatilistes rollilahendustes. Hermaküla ja Toominga lavastustes muutus ja avardus oluliselt Anderi senine ampluaa: lüüriliste karakterrollide esitajast intensiivsete, ekspressiivsete, sageli sisemiselt lõhestunud mässuliste tegelaste kehastajaks. Siitpeale jäidki mõlemad suunad Anderi lavateel jooksma paralleelselt, sest Vanemuise rikkalik repertuaar vajas mänguvabaduse kätte saanud näitlejat kõige erinevamates ülesannetes, rahvalikust laulumängust tootmisdraamani, lastetükist operetirollideni.