Näitleja Ben Drui poeg Heini Drui: „Meie koosoldud aeg jäi väga lühikeseks.“

„Nii ema kui ka isa kogu aeg hoiatasid mind, et ära sa näitlejaks küll kunagi hakka, see on nii jube! Mina ei tea, mis seal nii jubedat oli,“ räägib dokumentaal- ja muusikafilmide lavastaja Heini Drui, kes lapsena istus sageli Draamateatri rõdul ning jälgis lummatult ja põnevusega, kuidas isa, lavastaja ja näitleja Ben Drui laval näitlejatega proovi tegi. „See, et ma ise filmi juurde jõudsin, on isa mõjutus,“ usub ta. Isa elu- ja teatritee jäi kahjuks lühikeseks – ta lahkus igavikku 51aastaselt.

„Teatripisiku sain kindlasti vanematelt,“ ütleb Heini Drui. Koolipoisina lippas ta Draamateatri lähedal asunud koolist pärast tunde otse teatrisse, kus töötasid ta ema ja isa – Moskva teatriinstituudi GITISe Eesti stuudio lõpetanud lavastaja ja näitleja Ben Drui ning näitlejanna Aasa Käsi. „Tihtipeale istusin rõdul äärmises boksis ja vaatasin proove. See oli väga põnev! Teatrimaailm oli salapärane, saal oli hämar. Avastasin järsku, et isa oli see, kes kõike sättis, tema andis näitlejatele juhiseid. Mõtlesin, et etendusel kõik saalis näevad ainult näitlejaid laval, aga mina tean, kuidas isa on neid kõiki juhendanud ja öelnud, kuidas midagi teha.“

Benjamin ehk Ben Drui sündis 1924. aasta 31. juulil Tartus lihtsasse töölisperekonda neljanda lapse ja ainsa pojana. Juba väiksena oli kunstihuvilisel poisil igatsus ja unistus näitlejaks saada. Ta õppis Tartus juudikoolis ja 1940. aasta suvel evakueerus koos perega Nõukogude Liidu tagalasse. Uljabinskist saadeti nad edasi Alma-Atasse, kus Ben käis päeval autojuhikursustel ja ja õhtuti töötas koos isaga mööblivabrikus. Kui autojuhiluba käes, sai tulevane näitleja ja lavastaja autojuhina tööd Siberi raudteevalitsuses. 1942. aastal 18aastane noormees aga mobiliseeriti. Tal oli võimalus astuda Tšeljabinskisse tankikooli, mille ta lõpetas vanemseersandina. Sealt saadeti ta Leningradi rindele tagavarapataljoni ja edasi koos Eesti tankipolguga kodumaale, kus ta võttis osa lahingutest Sõrve poolsaarel.