JUHTKIRI | Telefonimäng ja tarbimine

Üheksakümnendate alguses, kui järsku kõik seni peaaegu „tasuta“ käes olnud teenused hakkasid hingehinda maksma, leiutasid nutikad inimesed kiiresti viise, kuidas ikkagi niisama saaks. Näiteks hakati üksteisele helistama väga põgusalt. Kaks sõna ja toru hargile. Telefoniteenuse pakkuja vastas käibe kokkukuivamisele kapitalistlikust vaatevinklist ainuvõimalikul moel – kehtestas kõnealustustasu.

See, kui hirmsasti on kõik asjad hakanud viimasel ajal maksma või kohe-kohe kallimaks lähevad, on muutumas juba ühtlaseks staatiliseks taustaheliks. Hinda kergitavad maksutõusud, nende taga on ärev olukord riigi majanduses ja julgeolekus. Paraku on elu aga näinud, et kõige rohkem tõstab meie kandis hindu ahnus. Oleme varemgi Õhtulehes kirjutanud, kuidas suurte jaekettide juurdehindlused jäävad 35-50 protsendi kanti. Ja hindu tõstetakse sageli veel enne maksutõuse.

Miks see nii on? Sest tegelikult, nagu ütleks seesama üheksakümnendad üle elanud pensionär, rahval raha on. Tahate selle kohta tõestust? Minge vaadake Tallinna, Tartu või Pärnu menukamate lokaalide terrasse ja makske 8-12 eurot lasteprae eest. Tassike kohvi ja tükk kooki on heal juhul seitse eurot. Praad – kuni 25 eurot. Ja kõik pole sugugi turistid, kes on nõus sellist hinda maksma. Või üritage menukamate teatrite etendustele pileteid saada. Isegi kallimad, mis maksavad ligi 60 eurot, lendavad minutitega ära. Coldplay kontserdile on minemas laevatäite kaupa eestlasi. Aga kui on ostja, siis on ka pakkuja ja ega see pidu enne otsa saa, kui rahad tõesti läbi.