MÕTISKLUS | Kollektiivselt jagatud olümpiaväärtustest: mis mõteteni juhatab staadioni haaranud vaikus?

Ühele Eesti spordiajakirjanikule meeldib aeg-ajalt meelde tuletada, kuidas Erki Nool värske olümpiavõitjana oli sunnitud elu kõige tähtsamat staadioniringi läbima sisuliselt tühjade tribüünide ees. Too ajakirjanik on situatsioonile andnud mitmesuguseid tõlgendusi. Näiteks ei saavat sellistes tingimustes võtta jutuks, et Nool tegi Eesti lipu maailmas nähtavaks; samuti kõnelevat tühjad tribüünid huvipuudusest kümnevõistluse vastu.

Mulle arusaadavalt kujundatakse sedamoodi pilt võidust, mis on sattunud ekslema tühja ruumi, olles saadetud vaid iseenda varjust ja teda ümbritsevast vaikusest.

Vaikus on põnev uurimisteema, mis on veelgi intrigeerivam, kui käsitleda seda niivõrd võimsas kõlakojas nagu olümpiamängud. Omaette väljakutse on see ka põhjusel, et uurimist võivad hakata lämmatama omavahel võistlevad lärmakad hääled, mis tekkinud vaikust selgitada püüavad. Kas tegemist on tõesti vaikusega või on tegemist vaid ettekujutusega sellest? Kas elu tähtsaimast võidust lummatud sportlane suudab ka ise teda ümbritsevat vaikust märgata? Kas riigilipu õlale võtmine kaotab mõtte, kui maailmas seda lippu samal ajal ei märgata? Kas sportlasele üldse saab teha kohustuseks riikliku sümboolika levitamise?