TOREDAD OLÜMPIAMÄNGUD | Mart Soidro: vanasti sai kaasa elada, et venelastel läheks võimalikult halvasti. Nüüd seda „rahvuslikku spordiala“ nautida ei saa
Nende ridade kirjutamise ajaks on Pariisi olümpiamängudel võistlustules veel vaid kaks meie sportlast. Ütlen kohe ära, et ei maksa siin panna võrdusmärki Ivo Linna ühele kuulsale laulule, mida raadios teatavatel põhjustel enam ei mängita ja Agatha Christie menukale romaanile, mis viimati ilmus Varraku kirjastuse poolt väljaantuna pealkirja all „Ja ei jäänud teda ka.“ (2008). Meie väärtushinnangud on muutunud ja seetõttu tuleb seekord lugeda ka ridade vahelt. Pole hullu. Elu on sellegipoolest hoopis mitmekesisem kui pealtnäha tundub.
Niisiis: eestlastest on jäänud veel võistelda Rasmus Mägil, kes jõudis kolmandat korda 400 meetri tõkkejooksus olümpiamängude finaali ja Mart Seimil, kes valikusõela küll ei läbinud, kuid pääses olümpiamängudele konkurentide loobumise tõttu. Mina panustaksin Mägi peale. Ta sai 2016. aasta Rio de Janiero kuuenda ja viis aastat hiljem Tokyos seitsmenda koha ja ma ei välistaks, kui meie tõkkejooksja teeks oma parima tulemuse olümpiamängudel. Tegi erinevalt nii mõnestki konkurendist taktikaliselt küpse jooksu, nii et mine tea... Aga mis me ikka ennustame, reede hilisõhtul oleme juba targemad. Pöidlad pihku!
Rio de Janeiro olümpial seitsmenda koha saanud vägilase võimalusi ma eriti kõrgeks ei hinda. Nojaa, spordiajakirjanikud Madis Kalvet ja Jaan Martinson väidavad, et selleks, et Seimi medalivõimalused säiliksid, peaks dopingutarvitamisega üliraskekaalus vahele jääma koguni seitse rammumeest. Nii kaugele oleme siis jõudnud. Või oli asjatundjateks musta huumori viljelejad? Võib-olla olen sinisilmne, aga tundub siiski ebareaalne, et leidub nii palju valeturakamängijaid. Õigemini neid, kes vahele jäävad. Mis on sellisel juhul selle medali hind, õigemini väärtus? Aga mis me ikka ennustame, kõigepealt peab meie vägilane üles saama rebimise ja tõukamise algkõrgused. Ja läbima sellele järgnevad protseduurid.