AVARII ANATOOMIA | Joodi nalja ja naeru saatel, mindi rooli, käis pauk ja edasi oli kuulda ainult nuuksumist

Meedias ilmub igal nädal traagilisi lugusid liiklusest. Tihtilugu jäävad need pinnapealseks – mis juhtus kellega kuidas? – ega jõua erinevatel põhjustel taustani. Õhtuleht parandab seda puudujääki lugude sarjaga „Hetk enne tragöödiat“.

Mu kodualev on väike. Siin on üks põhitänav, mida peavad sisuliselt kõik läbima. Tänaval on kehtestatud piirkiirus 40 km/h. Hommikusel tipptunnil bussi oodates saan tihtilugu aega surnuks lüüa hobistatistikuna. Bussipeatusest üle tee on maasse pistetud post ja selle otsa kinnitatud kiirusemõõtja. See näitab autojuhtidele kas rõõmsat rohelist või õnnetut punast näoilmet. Hommikustel tipptundidel kipub postinägu olema pigem kurb – piirkiirust ületatakse.

Tee on tühi, politseid pole, kaamera ka ei salvesta. Kui jalakäija tahab teed ületada, küll siis autojuht ikka pidurdab viimasel hetkel või, kui tal väga kiire, möödub parajasti teed ületavast naabrist põikega vastassuunda.