FILMIARVUSTUS | Värske dokfilm „Rändajad“ uurib, kas kunagi Eestist Siberisse saadetud inimeste järeltulija on ikka eestlane

See on lugu kolmest erinevast põlvkonnast Siberi naisest, kelle esivanemad saadeti 19. sajandil kurjategijatena Eestist välja. „Rändajad“ on Eva Seppingu debüütfilm. Vangla asemel satuvad filmi peategelased aga hoopis paradiisi – viljakale maale, kus inimesed ehitasid kiiresti oma elu üles. 170 aastat hiljem on olukord pöördunud: kes on juba „siinse eluga ära harjunud“, kelle jaoks on aga sõja eelõhtu viimane aeg pöörduda ringiga tagasi paradiisi, mis sedapuhku on Eesti.

Juba Eva Seppingu debüüt-dokumentaalfilmi alguses tabasin end ketserlikult mõttelt: kui kahju, et ma ei jõudnud Siberit või üldse Venemaad laiemalt külastada! On ju praegu Ukraina vastu sõjas olev naaberriik nagu mingi „valge inimese kolmas maailm“ – nii argielu kui riigikorralduse tasandil Läänest väga palju maha jäänud, samas eksootiliselt ja omajagu kütkestavalt teistsugune. Samas aga asub siinsamas kõrval ning keelega ei ole vähemalt paljudel eestlastel ju tänaseni probleemi.

Jah, ma tean – sõnad „kütkestav“ ning „Venemaa“ ühes lauses on tänapäeval sobimatu kombinatsioon. Aga ma ei saa maha salata oma 2022. aasta 24. veebruari eelset suhtumist naabermaasse, mille kohta kasutame nüüd terminit „agressorriik“. „Rändajaid“ vaadates meenus mulle mitte nii ammune unistus rongiga läbi Siberi sõita.