JUHTKIRI | Tants ausammaste ümber

Igasugused aurahad, -märgid ja -sambad mõjutavad meid rohkem, kui endale teadvustadagi oskame. Miks muidu puhkeb vihane poleemika iga kord, kui mõne järjekordse saatus avalikult otsustamisele tuleb.

Iseenesest on ju ausammaste mõte üllas: nõukaaegset retoorikat kasutades – et mälestus kangelastest ei kustuks (nii mõnigi kord kasutataksegi ausamba sünonüümina mälestusmärki). Samas on ausammastel teinegi funktsioon – koertel on omad nipid territooriumi märgistamiseks, inimestel omad. Oma ausambaid on siia püstitanud iga võim ja neid erinevaid võime on Eestimaal olnud oi kui palju. Vähe sellest, pea igale järgmisele on eelmise püstitatud ausambad pinnuks silmas olnud, kusjuures reeglina on siia jäänud ka eelmise võimu pooldajaid.

Mõned näited. Tsaar Peetri kuju võeti Tallinnas maha juba 1922. aastal, nii ju Peetri platsist Vabaduse väljak saigi. Punavõim likvideeris ühe esimese asjana Vabadussõja ausambad. Kui Eesti vabariik 1991. aastal taastati, saadeti (loodetavasti) viimsesse puhkepaika Maarjamäele kommunistlikud mälestusmärgid. Nii mõnigi kord – näiteks juba eelmainitud Peetri kuju puhul – läks ausamba mahavõtmine valuliselt, kuigi toimetati öö varjus, Aljošat ja sellega kaasnenud pronksiööd ei taha meenutadagi.