UKRAINLASED EESTIS | Oleg Samorodni: suuremal osal sõjapõgenikest on ükskõik, millises riigis elada. Peaasi, et on rahulik ja toidetakse hästi

Mõni aasta tagasi ilmus minu raamat „See magus sõna vabadus“. Selles ma süstematiseerisin informatsiooni Eesti ukraina kogukonna kujunemise kohta, samuti eesti ukrainlaste osalemist Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse taastamises ja nende panusest sellesse. Esitlus toimus Ukraina saatkonnas Tallinnas, sündmus oli loo teemaks ka „Aktuaalses kaameras“. Lühiintervjuus ma märkisin, et ukrainlaste kogukond Eestis ei ole nii aktiivne kui peaks.

Sellele intervjuule reageeris toona EKRE nimekirjas riigikogusse kandideerinud Alar Laneman. Portaalis „Uued Uudised“ avaldatud artiklis oletas Laneman, et Ukraina tööliste sissevool Eestisse tugevdab kohalikku ukraina kogukonda. Edasi – viidates suurema veenvuse huvides türklaste ja kurdide konfliktidele Saksamaal – tegi ta kohutava prognoosi: „Ukraina kogukonna tugevnedes tekib soodne pinnas selleks, et importida siia (Eestisse) Ukraina – Vene konflikt. /…/ Tugeva ja suurearvulise ukraina kogukonna tekkides kasvab võimalus selleks, et piisab provokatsioonist, külvamaks verist tüli kahe kogukonna vahel“. Nii Lanemani oletus kui ka prognoos olid tegelikkusest väga kaugel.

Iseseisvuse taastamise ajal 1991. aastal elas Eestis umbes 30 000 inimest, kes võinuks end ukrainlaseks nimetada (nõukogude ajal määras rahvuse formaalselt vanemate, eelkõige isa rahvus). Kui inimestel tekkis võimalus ise rahvust määrata, vähenes ukrainlaste arv Eestis umbes kolm korda. 1990. aastatel tekkis mitu ukraina kultuuriorganisatsiooni. Oma väikese arvukuse ja apoliitilisuse tõttu ei avaldanud need Eesti ühiskondlik-poliitilisele elule mingit mõju.