KOMMENTAAR | Kelly rusuv lugu tõstatab palju olulisi küsimusi

Dokfilm „Kelly – kellegi teise unistus“ on üks ütlemata rusuv vaatamine (vähemalt lapsevanemana), mis tekitab emotsioonide keerises ka hulga küsimusi, millele võiks ühiskond hakata vastuseid otsima.

Alustagem sellest, nagu märkis režissöör Helen Lõhmus, et see on Kelly tõde. Tõnis Sildaru ei vastanud filmitegijate intervjuu palvetele, nii et tema kõneleb linateoses minimaalselt. Küll saavad sõna näiteks mitmed Kelly Sildaru sirgumist kõrvalt näinud välismaa suusatajad ja Kelly kauane ameeriklasest mänedžer Michael Spencer, kes teatab ühes stseenis konkreetselt: tahaks Tõnisele tema tegude pärast vastu hambaid virutada.

Igaüks otsustagu ise, mida ja kui palju usub, aga üks on kindel: iga inimest, kes väidab, et teda on mis iganes vormis väärkoheldud, tuleb võtta tõsiselt. Kuidas üldse saab teisele öelda, et sinu tunded on valed? Ühiskond peab õppima märkama, kuulama, reageerima. Eriti, kui võimalik kannataja on laps, kes ilmselt avab ennast niikuinii alles erakordselt äärmuslikus olukorras.