JUHTKIRI | Pere- või triaažiõed?

Arstiabi kättesaadavus on meedias jutuks ilmast ilma, see on paljudele murekoht. Juba ongi asutud lahendusi otsima. Näiteks on mõnel pool – eriti väikelinnades ja maapiirkondades – käibele võetud erakorralises meditsiinis juba ammu kasutatav triaaž, mille mõte on selles, et senisest ehk pareminigi pääsevad arsti juurde kõige suuremad hädalised, teistel tuleb aga oodata.

Mida see patsiendi jaoks tähendab? Kõigepealt tuleb abivajajal ühendust võtta meditsiinisüsteemi madalaima astmega ehk registraatoriga. Tema edastab kaebused triaažiõeks kehastunud pereõele, kes otsustab, mida haigega peale hakata. Mõnel pool on jõutud veelgi kaugemale ja arstiaja taotlemisel tuleb eelhindamist võimaldav küsitlus täita internetis. See aga tähendab, et telefoni teel muutub üha võimatumaks perearstikeskuses löögile saada, nagu ka üks vanaproua Õhtulehele kurtis.

Selles ongi konks: selline süsteem toimib hästi – isegi mugavamalt ja paremini kui enne – keskmise või peenemalt öeldes mainstream-patsiendi jaoks. Jah, selliseid ongi palju rohkem kui neid, kellele uus süsteem ei sobi. Kuid mitte kõik vanemad inimesed pole arvutiga sina peal (kuigi telefoniga saavad hakkama) ja mitte kõik pensionärid ei mõtle endale igavusest kogu aeg uusi tõbesid külge, et oleks millegagi päeva täita. Vananedes tekibki tervisehädasid rohkem ehk ravivajadus on suurem, samal ajal kui n-ö keskmist arvutit valdavat Eesti meest tuleb üldlevinud arvamuse kohaselt vitsaga arsti juurde ajada, mõni ei näita perearstile nägu aastaid.